Antud teemale mõeldes, seostan neid kahte valdkonda järgnevate märksõnadega:
õpikeskkond- keegi teine otsustab; kohustused; piiratud/raamides; koosolemine inimestega, kelle valimisel gruppi ei arvestata minu arvamusega jne (kõik need märksõnad pole negatiivse varjundiga)
sotsiaalne meedia- mina otsustan; vabadus; sõpruskond; huvitav jne
Olgem ausad, on õppeaineid, mis uute teadmiste omandamise võtmes on natuke vähem vajalikud/huvitavad, kui teised. Kui see vähem huvitav õppeaine on õpikeskonnas, siis mina olen küll panustanud aine omandamisse nii vähe kui võimalik ja nii palju, et piisaks arvestuse saamiseks. Samas kui eelpool nimetatud õppeainet saaks näiteks Facebooki või mõne muu sotsiaalmeedia kanali vahendusel omandada, siis tuleks juurde mahedamat maiku.
Toon näite oma kogemusest: õppides ühes teises ülikoolis, oli kohustuslik aine filosoofia/esteetika...ja õppeaine maht oli suur. Ainet lugesid 2, filosoofilise mõtlemise vaatepunktist, täiesti erinevat persooni, kes olid oma olemuselt väga värvikad. Loengumaterjalid ei olnud kättesaadavad veebiavarustest, olid ainult nemad oma teadmistega; aine programm ja kohustusliku kirjanduse loetelu. Loengute ülesehituses puudus igasugune loogika. Esimene loeng algas sissejuhatusega: 90% aine kuulajatest põrub eksamil ning eksam on suuline. 1sõnaga ma pidin teadma kõike millestki, millel puudus ülesehitus. Õppeinfosüsteemi ilmus esimesena järeleksami aegJ
Konspekteerida oli selles aines suht keeruline kuna rüperaalid olid keelatud, konspekteerida ju võisid, aga pärast seda uuesti lugeda oli võimatu kuna teema hüppast ühelt teisele ja aegajalt oli ikka täiesti seosetu jutt. Käisin kõikides loengutes kohal, konspekteerisin, hankisin kohustusliku kirjanduse. Loengud lõppesid ja kui ma võtsin kätte esimese artikkli, mis oli 39 lk pikk saabus veel karmim reaalsus...mitte midagi ei saa aru. Mõistavad mind nee, kes on lugenud filosoofilisi tekste. Peale 7 lauset saabus esimene haigutus ning peale 14 lauset ma juba magasin. Läksin kergema vastupanu teed, lugesin läbi 20 artikklist 3 kõige kergemat ja õppisin tuimalt pähe stampmõisted ja paar tähtsamat vanakset (loe filosoofi), mida nad loengus korduvalt kasutasid...ürgmuda oli üks selline. Eksam viidi läbi järgnevalt: ruumis oli korraga 15 inimest, kõik asjad, peale pastaka, viisime õppejõu lauale, siis ta võttis kaardipaki (mis oli ainukordne) ning igaüks tõmbas 2 kaarti. Vastavalt kaardi pildile andis tema 2 küsimust loengus läbitu kohta ja 2 artikklit kohustusliku kirjanduse loetelust, millest pidid rääkima nii nagu aru said/ ja nii nagu oli õppejõu arvates õige. Mul vedas, sain 2 jokkerit ja see tähendas õppejõu arvamuse kohaselt seda, et võin rääkida sellest, millest tahan. Siis andis ta 2 A4 paberit, kuha hakkasid oma teadmisi kribama, selleks oli aega 22 minutit. Kui aeg otsas, pidid kõik pastakad ära panema ning ta hakkas vastu võtma ükshaaval vastajaid. Küsimuste/ vastuste kuulamisest ei olnud kasu, sest ükski ei olnud korduv. Lõpptulemus oli selline nagu õppejõud esimeses loengus lubas- 15 sooritajast sai läbi mina 10%.
Sellist ainet oleksin paremini omandanud sotsiaalse meedia vahendusel.
Ei oska öelda jällegi arvamust õpetajate vaatenurgast, aga teatud ainete eesmärgini ehk siis uute teadmiste omandamise ja nendest aru saamiseks võiks kasutada sotsiaalse meedia vahendeid. Jah, seal on miinuseid (autoriõiguse/ turvalisuse/ privaatsuse teema; akadeemilise õhkkonna puudumine jne), aga eelised arutelude tekkimise ja aine põhjalikuma omandamise seisukohalt on kaalukamad.
Pluss, mis ma veel avastasin, on see, et inimesed, kes pole „arvutiga sinapeal”, tunnevad ennast Twitterit või blogi kasutades kindlamalt, kui sukeldudes virtuaalsesse õpikeskkonda.
Ma ei saa öelda lõplikult, et eelistan üht teisele, aga teatud olukordades võiks olla „pehmemat maandumist”!
